“Mis on olnud, see saab olema,
ja mis on tehtud, seda tehakse veel –
ei ole midagi uut päikese all.“
(Koguja 1,9)
Kogujat on peetud klassikaliseks tujurikkujaks, sest mis rõõmu saab elus olla kui kõik on varem juba olnud. Isegi teistsugune ütlus on ju kujunenud: “kõik uus on hästiunustatud vana”. Kuhu jääb siis uudsus ja originaalsus?
Tõepoolest…
Kui vaadata nii kainelt nagu Koguja, siis jääks justkui ainult nõustuda, sest mis on olnud, see on juba läinud ja surnud. Kuid siin on üks aga. Võib-olla isegi mitu aga. Nimelt Koguja vaatab elule tagasi; vaatab ajaloolase pilguga. Seetõttu on Kogujal fookusest väljaspool see kõige olulisem. See, mis teeb võimalikuks kõik; sealhulgas eksklusiivse fookuse pidamise. Nii selle, mis on olnud, kui selle, mis on praegu.
See üldistav ajaloolase pilk ei pööra tähelepanu käsolevale hetkele, selle detailirohkusele, selle pulbitsevale küllusele. Ei arvesta elurikkusega, selle tuksleva pulsiga, selle muutlikkuse ja voogavusega. Ei märka, et olnud põlvkondadele saab tagasi vaadata ainult elusolija. Et elusolemine – elamine ja olemine – on igasuguse loomise unikaalne eeldus. Et ei läinud minevikul ega ilmumata tulevikul ole seda võimalust. Et elusolu ongi privileeg; ühes kõige selle juurde kuuluvaga.
Avatud meel ja uudishimu on ühed olulisemad, mis viivad elusat inimest edasi, alatasa tõugates teadaoleva ja tuntu piiridele. Järelikult on paratamatu, et aeg-ajalt satub uuriv pilk vältimatult silmitsi ka tundmatuga; sügava, põhjatu ja lõputu tundmatuga. Nagu vaataks üle paadiserva vaiksesse ja tumedasse järvevette. Või nagu vaataks nina vastu peeglit iseendale pikalt silma. Esmalt oled nagu ise ja siis äkki kaod.
Esialgu paistab, et tundmatu on adumatu. Selles ei ole detaile, ei ole üksikasju, millele keskenduda; ei ole millestki kinni haarata. On kindla jalgealuse kadumise ja kukkumise tunne. On õõvastava tühjuse tunne. On piirideta olemise hirmutav tunne. On vabaduse kohutava lõpmatuse tunne. Adud seda üdiniminevat külmust kogu oma kehaga.
Mis sa siis teed? Kuidas reageerid? … Pöörad pilgu ära?
On võimalik, et ei oskagi teha muud kui vaadata uuesti. Vaadata ja vaadelda. Vaadata ja vaadelda.
Vaadata ja vaadelda.
Võib juhtuda, et avastad meele läinud vaatamisega rahulikuks, neutraalseks. Et su meel enam ei kibele ega rapsi. Lihtsalt vaatad ja vaatad … ja tunned elusolu. Lihtsalt elusolu.
Aeg on kadunud. On ainult elusolu.
Ajatu elusolu.
Elu ja olu.
Elu.
Olu
…
Oled ära ja siis tuled tasapisi vaikselt tagasi.
Kõik on justkui sama, kuid märkad, et midagi on teisiti.
Elu väiksed üksikasjad, kõik pisidetailid on ilmunud nähtavale; on muutunud märgatavaks. Koguni tähelepanuväärseks. Suureks, kuid mitte tähtsaks, sest kõik on ühtviisi oluline.
Kõik on korraga. Kõik toimub üheagselt, nüüd ja praegu. Vahetpidamata. Katkematult. Ja sina, ja mina, ja nemad, ja meie.
Märkad, et elu on soe. Loomult lausa tuline ja kuumav. Pisimast suurimani valiv, kuid mitte eksklusiivne. Kirglikult erapoolik, mitte külm. Neutraalne, kuid mitte ükskõikne.
Ja siis on surm.
Surm ei ole vastand elule. Surm on ainult ajutine, ignorantne taipamatus elu ajatu kõikehõlmavuse suhtes.
Elu ise ongi oluline.
—
Juuresolevast leiad ühe elu peegelduskildude kaleidoskoobi.