Rubriigid
Kultuuriline Objektiivne Sotsiaalne Subjektiivne

NaNoWriMo 2022

Nanowrimo aktualiseerus minu jaoks 2021 detsembris. Taipasin, et selles osalemine oma projektiga oleks hea väljakutse kasvuks. #nanoeesti -#nanowrimo2022.

Nanowrimo aktualiseerus minu jaoks 2021 detsembris. Taipasin, et selles osalemine oma inkubeerimisest väljuva projektiga oleks hea väljakutse kasvuks. Kuigi toonane kirjutamiskuu oli juba möödas, siis ometi õigeaegne, et jõuda varajase ettevalmistamisega osaleda järgmisel ehk juba ülehomme algaval #Nanowrimo 2022 kirjutamiskuul.

Nanowrimo aktualiseerus minu jaoks 2021 detsembris. Taipasin, et selles osalemine oma inkubeerimisest väljuva projektiga oleks hea väljakutse kasvuks. Kuigi toonane kirjutamiskuu oli juba möödas, siis ometi õigeaegne, et jõuda varajase ettevalmistamisega osaleda järgmisel ehk juba ülehomme algaval #Nanowrimo 2022 kirjutamiskuul.

Nanowrimo 2022 badge

Seega – “tähelepanu!”, “valmis olla!” …

Nanowrimo! #nanoeesti

Mulle meeldib asju analüüsida ja käsitleda süstemaatiliselt ja pragmaatiliselt, sealjuures mõnigi kord romantilis-poeetilises võtmes. See viimane avaldub esmalt mu sisetundes mõistvalt heatahtliku irooniana, mis väliselt ei pruugi väga silma torgata, kuid allhoovusena on enamasti olemas. Vahel harva peegeldub mõistvus ka kõveriti – sarkasmina, kuid veel harvem juhtub, et keegi saab sellega pihta.

Oluline on kaalutleda metafoore ja märksõnu, millega kirjutamisvärki enese jaoks kirjeldan. Visioon, missioon, väärtus, tulemus, taristu, toimivus, raamistik, protsess, süsteem, funktsioon, tegur, tegevus, ülesanne jne. Selles tööstuslikus keeles on kirjutamise metafooriks tootmine ning tundub igati loogiline läheneda asjale strateegiliselt ja vaadata kirjutamist ühe osategevusena mitmetes protsessides, mille tulemuseks-toodanguks on tekst. Kui taipad seost semiootikaga, siis see ei ole juhus.

Ettevalmistused

Ettevalmistuste hulka on jäänud nii asjakohase kirjanduse, taskuhäälingute kui videoklippide esialgne tarbimine kergel, kõhuni-vees-kümblusmeetodil. Selles on süvitsi läbitöötamisel väiksem osakaal kui huvi äratavate teemade ja märksõnade esmane lahtiharutamine intuitiivselt. Osade teksidega, mille väärtuse enda jaoks olen kümbluse aegu selgeks saanud, on tulnud jätkata immersiooni- ehk sukeldumismeetodil. See on juba töö Cal NewportiDeep Work’i” (e.k. “Süvenemine“) tasemel mälumise ja seedimisega just nii nagu veised seda teevad, et iga molekul läheks täiega asja ette. Uba Newporti meetodi taga on lihtne, kuid mitte kerge:

“The key to developing a deep work habit is to move beyond good intentions and add routines and rituals to your working life designed to minimize the amount of your limited willpower necessary to transition into and maintain a state of unbroken concentration.”

Cal Newport “Deep Work”

See on just see, mida ma eelmisel aastal Nanowrimo asju avastades isegi nentisin:

“Mõttes ja plaanis on hakata sisulisemalt tegelema kirjutamisega – selle harjumuse kujundamisega elu osaks. Mitte, et ma sellega üldse poleks tegelenud, vaid lihtsalt pühendan aega kirjutamise osakaalu suurendamiseks, puuduvate või nõrgal järjel osaoskuste süsteemsemaks õppimiseks ning omandamiseks.”

Nanowrimo 2021

Loomulikult käib harjumuse kujundamise ning hilisema kultiveerimisega kaasas toetava taristu loomine, olemasolu ning korrashoid.

Kirjutamistaristu ja tööriistad

Taristu on mitmekihiline, kuid mitte juhuslik. Tavaliselt peetakse taristuks miskit väga füüsilist ja sellega seotud muude ressursside kogumit. Kaudsem tähendus viitab taristu kandvale funktsioonile, samuti usaldusväärsusele. Eesti Keele Instituudi sõnaveebi määrtluses moodustavad taristu “ühiskonna või ettevõtte tööks vajalikud vahendid, tegevused ja teenused (nt internetiühendus, tänavavõrk, veevarustus)“.

Mul ei ole sellise definitsiooni vastu otseselt midagi, kuid see on liiga kitsas, eriti kirjutamisele mõeldes. Kirjutamistaristu on spetsiiflisem. Igal kirjutajal isiklik, kuid ühisomadused on alati olemas. Leian olevat mõtteka laiendada tavataristu tähendusvälja nii, et see hõlmab kirjutamistaristu kausaalset peenmateriaalsust, sest mistahes taristuobjekti juurest leiame alati ka informatsiooni. Teadlikult kirjutamise eelduseks on sihipärasus.

Kausaalne peenmateriaalsus

Kui kirjutamine on kavatsuslikult suunatud tahteakt – erinevalt psühholoogilisest sundkäitumuslikust grafomaaniast – siis see ongi kausaalne peenmateriaalsus. Samuti käivad siia alla kirjutaja väärtused ja mõtteviisid, tõekspidamised ja printsiibid, hoiakud ja harjumused. Needki on kausaalselt peenmateriaalsed fenomenid. Oluline on tähele panna nende tervikut, selle koostoimelisi omadusi ja kvaliteete.

Kuna neil kõigil on kirjutamisele ja selle sisule otseselt põhjapanev, ehitusliku taristu sõnaga öeldes fundamentaalne mõju, siis nad kuuluvad minu meelest kirjutamistaristu semantilisse välja. Kui veelgi süsteemsemalt vaadata, siis mahuvad siia isegi konkreetse kirjutaja kultuur ja ühiskond.

Kirjutamistaristu kausaalse peenmateriaalsuse suunas mõtlemise näiteks passib Simon Sineki “Esmalt küsi “miks?””. Tema käsitluses on kõige tähtsam küsimus on MIKS?, siis KUIDAS? ning viimaks MIDA? Esimese kahega tegeleb Sineki teatel inimese kesknärvisüsteemis peaaju limbiline osa ja viimase küsimusega neokorteks. Võtan selle infona teadmiseks ja tiba edasiarendatuna kasutusse.

Kuna närvisüsteemis on kõik protsessid paratamatult keerukates suhetes, siis teadlik ja sundustevaba kirjutamine kui kognitiivsete protsesside ülipeen koordineeritus järgib samuti kandvale taristule iseloomulikku mustrit. Esmalt pea kehaliselt kogetavate vastuste otsimine, evolutsiooniliselt vanema ja funktsionaalselt kiirema, limbilise süsteemi pärusmaaks olevatele tuumküsimustele miks ja kuidas. See on primaarne, eluliselt olulisem protsess. Alles seejärel saab neist välja kasvada mentaalse tuletisena evolutsiooniliselt noorema neokorteksi vastus küsimusele mida. See on sekundaarne ja elu jätkumise mõttes bioloogiliselt mitte enam vahetult tähtis protsess. Neokorteksi leitud vastused on niiöelda ignoreeritavad, edasi lükatavad ja allasurutavad. Need saavad olla isegi lausa valed. Pahatihti ongi. Kultuurikoodide mäng käib sellel närvisüsteemi neokorteksi tasandil, kuid limbilise süsteemi taktikepi juhtimise all. Võti inimese spirituaalseks orjuseks või vabaduseks peitub siin.

Kui nüüd lisada juurde sümboolsete vastavustena KÄSI, SÜDA ja PEA, siis kokku tulevad järmised seosed:

  1. Limbiline = Miks? = Käsi
  2. Limbiline = Kuidas? = Süda
  3. Neokorteks = Mida? = Pea

Liigun mõttega edasi. Edaspidi laiendan seda teemat võib-olla eraldi postituses. Servapidi käib see mu praeguse #nanowrimo ehk #nanoeesti kirjutamisprojektiga kokku. Panen igaks juhuks siia omale märgendi {teha!:tulevikus}.

Kirjutamistaristu liigid

Kirjutamistaristu võib olla nii muistne kui aktuaalne, või mõlemad koos – integreerituna, olgu paremini või kehvemeni.

Muistse kirjutamistaristu näiteks oleks A. H. Tammsaare või J. Liivi muuseumid. Mitmesugused kirjanike töölaudade ekspositsioonid, mida külastajatel on keelatud kasutada. Mõtleks kui mõnus oleks istuda kirjaniku töölaua taga ning lasta inspiratsioonil enesesse imbuda!

Aktuaalse kirjutamistaristu selgeimaks näiteks on avalik raamatukogu. Seletada ilmselt ei ole tarvis.

Integreeritud kirjutamistaristu üheks näiteks olgu esmalt nimetatud Kirjanike Liidu loomemaja Käsmus. Otsusta ise:

“Remonditud eelmise sajandi alguse “kaptenimajas” toimib Eesti Kirjanike Liidu haldamisel alates 1997. a. septembrist kirjanike ja tõlkijate loomemaja. /…/ Kahekorruseline maja pakub ideaalilähedast võimalust süvenenud tööks üheaegselt neljale literaadile, kellest igaühe käsutuses on töö- ja magamistoast ning tualetist-dushinurgast koosnev elamine. Ühised on vajaliku tehnika ja nõudega varustatud iseteeninduslik köök, söögituba, raamatukogu ja saun. Majas on traadita intenetiühendus, aidas kuus jalgratast. /…/ Kirjatööks vajalikku rahu ja häirimatut vaikust lisaks looduse ilule ja mere majesteetlusele leiab siit sügisel, talvel ja kevadel. Maja töötab aastaringselt.”

https://www.ekl.ee/kasmu

See kirjeldus ammendab enamuse kirjutamistaristu omadustest. Kes kahtleb?

Teise näitena integreeritud kirjutamistarisust toon elava mälestusena ühe magusa erandi, mida olen saanud kogeda. Nimelt 90’ndate alguses verinoore studioosusena sain korduvalt Uku Masingu kodutalus Einul tema õemehe Evald Saagi loal viibida Uku töötoas, istuda tema kirjutuslaua taga, pikutada puhkuseks väiksel voodikesel. Saanud koguni kirjutada tema kiidetud peene ja parajalt vetruva, terasest tindisulega briti firmalt Iridinoid. Nii nagu Uku oli vanatestamentlane, oli seda ka Evald Saag. Laiemale üldsusele on Evald vähem tuntud, kuid mitte vähemkaalukas. Kaalukas teises mõttes. Kui Uku oli niiöelda kirjaprohvet, siis Evald sõnaprohvet. Esimene kirjutas palju paberile, teine inimeste elavatele südametele. Aga see on teine jutt. Märgend {teha!:tulevikus}. Selles mõttes tunnen seisvat hiiglaste õlgadel.

Kirjutamistaristu vahendite näiteks on kirjutuslaud, sulepea, tool, lamp, või mehaaniline kirjutusmasin. Või arvuti. Tahvelarvutist ja nutitelefonist rääkimata. Ja nii edasi, ja nii tagasi. Vahet ei ole, kas uuena või kasutatuna; kas pärandina sugulusliinis või ostetud vanavarana mujalt.

Vahenditena lähevad arvesse veel diktofon (vm helisalvestaja) füüsilise seadmena või äpina ja telefonikaamera. Midagi muud hullu audio ja video puhul ei lisandu kui ainult vajadus nendesse räägitud jutu viimiseks tekstilisele kujule. Lisatöö maksab, aga vabadus ja mugavus maksab teinekord rohkemgi. Ühesõnaga – kirjutamine on lihtsalt üks taasesitamise erivorm.

Kirjutamistaristu ruumilise ressursi näitena kas tuba või nurgake toas, olgu üürikorteris või eramus. Nanowrimo elava kirjutamissündmuse puhul lähevad arvesse näidetena mistahes avatud või suletud kohad ja paigad, kus on võimalik sõnu mingile meediumile talletada reprodutseeritavas vormis.

Taskuhäälingud

Võib-olla kirjutan millalgi need otsingulis-avastuslikud seiklused kirjutamisasjanduses veidi detailsemalt lahti. Hetkel piirdun tõdemusega, et ainuüksi taskuhäälingute kuulamisele 2021 aastal kulus 480 tundi, mille hulgas oli kirjutamisse otseselt ja kaudselt puutuvaid teemasid üle 330 tunni. Sellel, veel mittelõppenud aastal on viimane number juba 432 tundi. Need on kõik olnud ingliskeelsed taskuhäälingud. Eestikeelsetega ei ole ma kursis, et kas keegi meil kirjutamise ja kirjastamise teemal üldse häälitseb. Üpris kindlasti midagi leidub, kuid ma lihtsalt ei ole neid põhjalikult otsinud.

Märgin, et kuna taskuhäälingute osi kuulan reeglina 1,5 kuni 2-kordse kiirusega, siis tegelikult on need kuulatud tunnid kontsentreeritud. See tähendab, et olen kõrvalefektina enda jaoks kokku hoidnud tublisti aega. Et ma oma taskuhäälingute rakenduse (PodcastAddict, Android) pakutavast statistikast just eraldi aastate kaupa funktsionaalselt eristavat infot kätte ei saa, siis õnneks üldinfona näen ikka, et ainuüksi kiirendatud kuulamisega olen kahe aasta vältel hoidnud kokku üle 380 tunni. See nii-öelda kokkuhoitud aeg on võimaldanud lihtsalt rohkem taskuhäälinguid kuulata ja sellega olen ma väga rahul.

Videod

Videote statistika tegemine on täiesti teine, suurema ajakuluga ning ebatäpsem töö {teha!:tulevikus}, kuna enamus infot vaatamisandmete saamiseks tuleb käsitsi kokku arvestada. Küllap nanowrimo kogemuste kuhjudes tasub mul olla senisest süstemaatilisem oma õpikogemuste reflekteerimisel ja kokkuvõtmisel.

Raamatud

Raamatute statistika koostamisega oleks jälle veidi lihtsam, sest nendest on mul mingi ülevaade olemas, kuid vajaks siiski eelkõige aega. Enamus loetud raamatuid on taas inglise keeles, kuid leidub mõningaid eestikeelseidki, millest järgnevalt üks valik.

Esiteks spetsiaalselt nanowrimo kontekstis väärib märkimist Heli Künnapase Kuidas 30 päevaga romaani kirjutada. Lühike käsiraamat. Heli KünnapasAutor küll oma õblukeses, väikeseformaadilises (13*19 cm), 114-ne leheküljelises raamatukeses ei maini nanowrimo liikumist kordagi, kuid nii pealkiri kui eessõna ei jäta kahtluse varjugi, et jutt on kirja pandud just selle sündmuse formaadist lähtudes: 30-ne päevaga 50 000 sõna.

Raamatu puhul sümpatiseeris mulle üks kena, lugejasõbralik kujunduslüke. Ülevaatliku ning nõuandva suunitlusega teose puhul on see kõva pluss.

Nimelt on Künnapas väga kenasti lahutanud oma nõuanded kirjutamise asjus enesekohastest illustreerivatest näidetest, esitades need kaldkirjaliste tekstilõikudena, mida silmaga on kiirel lugemisel – mida vilunud lugejad teevad alati – mõnus eristada ning … vahele jätta. Nõnda sai võimalikuks, et lugesin raamatu läbi juba pooletunnise bussisõidu ajaga 🙂

Näiteks minu praeguseski nimekirjas aitas see kaasa esikohale tõusmisel. Ehkki veidi allpool viidatud Kanguri ülevaade oleks võinud oma tehnilisusega tõusta vähemalt teisele kohale, siis selline “pisiasi” sai ootamatult otsustavaks.

Teine, sootuks tammisem teos nii formaadilt (17*23,5 cm), lehekülgede arvult (362) kui ridade ja kirja tiheduselt on Randy Ingermansoni “Romaani kirjutamise õpetus võhikutele”. Randy IngermansonStruktuurselt liigendatuselt ja sisutiheduselt passib see käsiraamatuks, millega konsulteerida pikemate projektide asjus. Randy on muidugi saanud ilmatukuulsaks oma fraktaalse loogikaga lumehelbekese kirjutamismeetodi arendamisega.

Kolmas eestikeelne juhend pärineb Taavi Kangurilt: “Kuidas saada kirjanikuks?”. Taavi KangurKanguri teemakäsitlus on Künnapase omaga võrreldes veidi tehnilisem, kuid vormiliselt mõneti udusem ja raskemini loetav. Millegipärast oleks oodanud reljeefsema ehk ilmekama struktuuriga teemasüsteemi.

Neljandana märgin ära, samuti tõlketeosena, Cynthia MacGregoriKui suureks kasvan, hakkan kirjanikuks“. Cynthia MacGregorSellest “õpikust” on päris vaevaline tuumakaid teri välja otsida. Nokkimist on nõrga struktuuri ja kirbukribulise küljenduse tõttu hullult palju. Võib muidugi küsida kas selline nokkimine on ajakulu üldse väärt.

Kui mõtlen endasarnastele nanowrimo algajatele, siis igal juhul on kõik nimetatud raamatud kasulik läbi lugeda, teadmiseks võtta ning valitud nopetena katsetades oma praktikasse sulatada.

Üldisema nurga alt vaadates on lugu sedamoodi, et kui Künnapase, Kanguri ja Macgregori lugemisega saad keele märjaks, siis Ingermansoniga kustutad juba janu.

Stephen King

Janu kustutab muidugi ka vanameister Stephen King, kelle omamoodi klassikaks saanud “On Writing: A Memoir of the Craft” on mõne aasta eest tõlgituna olemas eestigi keeles:

Mul ei seda tõlget praegu käepärast, aga originaalis soovitab ta muuseas asjalikult:

“I want to suggest that to write to your best abilities, it behooves you to construct your own toolbox and then build up enough muscle so you can carry it with you. Then, instead of looking at a hard job and getting discouraged, you will perhaps seize the correct tool and get immediately to work.”

Stephen King “On Writing”

Kui nanowrimo teekond on kirjutama õppimise toetuseks kord jalge alla võetud, siis katsu sa sellest mööda vaadata! 😉

Steven Pressfield

Kõvad janukustutajad on ka kõik Steven Pressfield’i aimeraamatud.

  1. The War of Art: winning the inner creative battle“, 2010
  2. Do the Work“, 2011
  3. The Warrior Ethos“, 2011
  4. Turning Pro: Tap Your Inner Power and Create Your Life’s Work“, 2012
  5. Nobody Wants to Read Your Sh*t: Why That Is and What You Can Do About It“, 2016
  6. Put Your Ass (Where Your Heart Wants to Be)“, 2022

Imestan väga, et keegi ei ole neid tõlkinud eesti keelde. Tahaks loota, et mida populaarsemaks muutub nanowrimo Eestis – vaata jooksvalt veebiotsinguga #nanoeesti, eksole – siis leiavad oma tee kirjutamishuviliste lugemislauale vähemalt “The War of Art” ja “Turning Pro“. Margaret Atwoodi “Tehingud surnutega: kirjanik kirjutamisest” (2020) ju on. Mitte, et see nüüd oleks mingi argument.

Muidugi, kui tahta, et janu liiga ruttu jälle peale ei tuleks või et janu kustuks igavesti rahuldatuna täiesti, siis on vältimatult vajalik üles leida omaenda hinge sügavuste allikas. See on alati ja iga ilmaga külluslik. Iseenda tundmaõppimine elatava elu ning suhete kaudu aitab oma allika leidmisele tõhusalt kaasa.

Julia Cameron

Ja üllatus-üllatus – selles ekstraklassi janukustutuse ning hingeallika leidmise kunsti kategoorias on võimalik anda lausa kaks eestikeelset soovitust Julia Cameron’i sulest:

  1. Loovuse teel: vaimne tee suurema loovuse juurde
  2. Kunagi pole liiga hilja uuesti alustada: loominguline ja tähendusrikas elu keskeas ja hiljem

Mõlemad sobivad eriti siis kui tunned, et hingeallikas on kuivapoolne ja vajaks püsivama mõjuga turgutamist-elustamist.

Pohmellipakend

Kofeiini-, nikotiini-, alkoholi- või lausa narkomolekulide mõjust jääb hingeallika puhastamiseks lootusetult vajaka. Sellel tasemel ei aita ükski kemikaal ega medikament. Need lihtsalt ei küündi selle sügavuseni. Jah, mingi niiöelda laksu võib saada, kuid mõju lahtudes oled mängu alguse null-punktis tagasi. Võib-olla mäletad sellest ka mingit elamuslikku infot, kuid ikka oled selle saanud kas lihtsalt pohmaka või sootuks tuumapohmelli pakendis. Kusjuures see pakend ei ole taaskasutatav. Mõnikord on see peaaegu märkamatu nagu üliõhuke kilekott poes köögiviljade juures. Teinekord on pohmakas nagu paksust klaasist šampusepudel, mis on raske ja tülikas ning mida isegi taaramasin vastu ei võta. Alati, iga kord toodab su oma kehameel sinu tervise ressursside arvelt uue pohmellipakendi. Kas see on paratamatu? Kas on võimalik teistmoodi? Muidugi ei tarbi keegi vahuveini selle pakendi pärast ega nikotiini tubaka pakendamiseks vajaliku sigaretipaberi või piibu pärast. Jah, on võimalik nikotiini vaipida või mokapadjakesena huule alla ligunema panna, kuid see on küsimus vormi, mitte sisu kohta.

Steven Pressfield tabab tuuma:

“The addict seeks to escape the pain of being human in one of two ways—by transcending it or by anesthetizing it.
Borne aloft by powerful enough chemicals, we can almost, if we’re lucky, glimpse the face of the Infinite. If that doesn’t work, we can always pass out. Both ways work. The pain goes away.

The artist takes a different tack. She tries to reach the upper realm not by chemicals but by labor and love.

(When I say “artist,” I mean as well the lover, the holy man, the engineer, the mother, the warrior, the inventor, the singer, the sage, and the voyager. And remember, addict and artist can be one and the same and often are, moment to moment.)

If the upper realm is, as Plato suggested, the sphere of perfect love, truth, justice, and beauty, then the artist seeks to call down the magic of this world and to create, by dint of labor and luck, the closest-to-sublime simulacra of those qualities that he or she can.

This pursuit produces, for the artist, peace of mind.”

Steven Pressfield “Turning pro”

Ma ei ole ka ise “puhas poiss” olnud. Elu on igasugu vigureid pakkunud, kuid küsimus ei olegi sedasorti puhtuses. Küsimus on oma lihtsuses nähtamatum, igapäevaelu melust palju tasasem ja märkamatum. Mis see on?

Pane oma pöial pulsile randmel. Tunned?

Tinglikuks lõpetuseks

Teema on minujaoks jätkuvalt avatud – nendin, et oma kirjutajateekonna loen #nanowrimo_2022 sündmusega liitudes igatahes alustatuks. Isegi seda postitust ennast pean üheks teetähiseks. Aeg avaldab ülejäänu. Hurraa? … Jah. Hip-hip-hurraa! 🙂 #nanoeesti #nanowrimo #nanowrimo_2022