Sain Nanowrimost teada 2009

Paistab, et kuna mu lähiajafookus on seotud Nanowrimo ja kirjutamise asjadega, siis passib natuke laiendada teemakäsitlust. Varem olen sel teemal kirjutanud kahes postituses. Esmalt 2021, kui Nanowrimo aktualiseerus esimest koda mõttega osa võtta ja 2022 kohta kui ilmusin otsustava selgusega stardijoonele. Ühes foorumis esitati küsimus, kui mitmes kord on mul osaleda Nanowrimo ettevõtmises. Lubati ka rääkida lühidalt ka oma taustast ja käsilolevast projektist. Vastasin järgnevaga.


Vaatasin oma arhiivist, et kõige esimene kord sain nanowrimo olemasolust konkreetselt teada 2009 blogipostituse “73 Ways to Become a Better Writer” kommentaariumist 🙂

See postitus elab veel praegugi veebis oma elu, küll uuendatud väljanägemisega, aga sisu on sama. Isegi too kommentaar on seal alles 🙂 https://copyblogger.com/better-writer/

Kuna toona oli käsil akadeemiline kirjutamine ja nanowrimo ei kõnetanud, siis kaugemale huviorbiidile jäi see teadmine ometi tiirlema. Sealtsaadik olen iga aasta natuke nanowrimo asju kõõritanud. Ainult 2015 jäi täitsa vahele, sest olin hõivatud ühe kogukondliku õppehoone ehituse juhtimisega ja energiat ei jagunud suurt muuks.

Nüüd on teine aeg ja olukord. Südames olen pikki aastaid kandnud teatud transformatsioonilist kogemust, mis kvalifitseerub mõne jaoks lihtsalt uhhuuks, spirituaalseks uduks või muidu müstiliseks, kuid mina näen värki insenerliku selguse ja detailsusega. Kontrast on terav. Kuna oma kunagise teoloogiastuudiumi ajast on olnud võtta mõned ajaloolised ja sotsiaalkultuurilised niidiotsad, siis nende lahtiharutamine ongi andnud motivatsiooni praeguseks kirjutamisprojektiks.

Seadsin kirjutamise toetuseks sisse ka väikse rituaali. Projektitahvli nurgale riputasin oma õlgkaabu, mis läkitab mulle suviselt kerget kirjutamisenergiat kui juhtumisi peaks november tahtma kalduda rügavasse nohitsemisse. Kui päevanormi ära kirjutan, siis tähistan. Eile siis esimest korda 🙂