Andres Vesper: Photography - Citing the Light!

Foto: ET Leinaliblikas | EN: Camberwell Beauty

I am curious. Why is the discipline like “computational ecosemiotics” not formed yet or is it going to be formed at all? Why is there rather inexplicable void instead? It seems to me like all the needed components for such discipline are readily out there, but just not linked together yet. Even loose coupling of “computational semiotics” and “ecosemiotics” could show the possibility to prove the case. I am trying to gain further insight by elaborating “pro et contra” views on this.

Foto: ET Väike-kärbtiib | EN: Comma Butterfly

Foto: ET: Hall-haavasuru | EN: Aspen hawk moth

Foto: ET: Admiral | EN: Red Admiral

Foto: ET: Rannaliivikas | EN: Dune tiger Beetle

Foto: ET: koerliblikas | EN: Small Tortoiseshell

Foto: EE kuldpõrnikas | EN rose shafer

Foto: EE Herilane | EN Wasp

Foto: EE: vaskuss | EN: slow-worm

Foto: ET: kärbes | EN: Fly

Foto: ET: Vesineitsiklane (Calopteryx splendens) | EN: Banded Demoiselle

Foto: Hõbepaju elupaigana ‘091111 | White willow as habitat ‘091111

Foto: Hõbepaju (Salix alba) ‘091109 | White willow ‘091109

Foto: Sügis embab talve ‘091106 | Autumn embraces the Winter ‘091106

Foto: Sügis ‘091102 | Autumn ‘091102

Lehtede langemise aegu on paras võtta ette möödunud aastaga kogunenud fotosaagi korrastamine. Ehkki laiemas plaanis on fotosaagi korrastamine jooksev töö, siis üksikasjadesse süvenev läbivaatamine passib tubase tööna sügis- ja talveõhtutesse. Kaamose ajal hingekosutav tegevus.

Näiteks torkas silma alloleva tondihobulase (Aeshnidae), liigiliselt määramata isendi portree:

Ajajuhtimise tuus Kristjan Otsmann küsis oma plogis selgepilt.ee avalikkuselt ajajuhtimise nippide kohta. See oli tore võimalus mul oma mõtted käbedalt kokku võtta ja sinna kommentaariumisse postitada. Toon nüüd koos fotodega oma mõtted siinkohal uuesti välja.
+++++

Foto: “dream management”

Olen täheldanud, et enda “ajajuhtimises” töötab hästi elu loomulikku rütmilisust jälgiv loogika. Mõnikord on vaja pingutada lühikese ajaga väga palju, teinekord saab võtta vabamalt. Justkui autosõit mägisel maastikul. Käike ehk metoodikaid vahetan vastavalt olukorrale. Mäkketõus on pingeline aeg. Mida pingelisem, seda madalam, kuid jõulisem, organiseeritum ja läbimõeldum käik tuleb rakendada.

Minu puhul:
1 käik = projektijuhtimise täislaks,
2 käik = GTD arvutis ja iPhone’is,
3 käik = mindmappimine,
4 käik = GTD paberil,
5 käik = TaskListid organiseeritud puuna,
6 käik = 3P = pliiats, paber ja pea,
vabakäik = elu on lihtsalt mõnus ja väljavaade ilus.

Seejuures on valida vahefaasid vedavate sildade arvus: 1 või 2. Muide, käikude lülitamise vahepeal on alati hetked vabakäigu kujul. Nende märkamine lubab nauditavaks teha ka raskemad mäkketõusud. Ikka samas rütmis: puhkus-pingutus, sissehingamine-väljahingamine, inspiratsioon-ekspiratsioon ja muud seesugused loomulikud tsüklid.

Foto: “Life management”

Mulle pole oluline olla järjekindel ainult ühe või mõne metoodika kasutamises, vaid valida ülesannete läbimiseks optimaalne käik, kaotamata tasakaalu elus tervikuna. Optimaalse tööriista valimine läheb ladusamalt, kui püüda vaadata elu tervikpildina. Praktiseerides tuleb vilumus ning harjumuseks muutudes saab ajajuhtimisest elujuhtimine. Kui need tehnilisevõitu lähenemised on käpas, võib hakata märkama, et ajajuhtimise mäng võtab uue vormi: sellest saab “unistuste juhtimine” ehk “management by vision”.

Kirjeldatud lähenemisel on üks oluline erinevus autojuhtimisest. Käikude lülitamise järjekord on ristivastupidine. Nimelt sõidan (elan/tegutsen/olen) ajalises mõttes koguaeg kerge ja kiire 5′nda või 6′nda käiguga. Kui läheb raskemaks, alles siis võtan hoogu maha ja lülitan “alla” jõulisemale resiimile. Ei viitsi ju kogu elu pillata planeerimisele. Elada on parem. Ideaalne oleks koguaeg hakkama saada vabakäiguga, mis vastab taoistlikule printsiibile “toimi toimimata”, aga esialgu ei peagi kõik ühekorraga mõistusele arusaadav olema
Päikest!

Foto: “Time management”

I just got an insight: “Time is not a line, but the eternal now.”

Taipasin äsja: “Aeg ei ole joon, vaid igavene praegu.”

Viisin poisi raba uudistama.

Hiigelkiillaste (Corduliidae) sugukonna esindaja. Täpne liik veel määramata, kuid tõenäoliselt Somatochlora metallica. Oleksin teise kogemata ära tapnud, kui põlvitasin mättale, et poisile põnevat “lihasööjat” taime, ümaralehist huulheina (Drosera rotundilia) näitama hakata.

Kui aega üle jäi, sai ka jõhvikaid korjatud

Tallinna ühel poolsaarel asuva hallhaigrute (Ardea cinerea) koloonia noorlinnud iseseisval toiduotsingul. Sattusin neid spontaanselt jälgima lahesopi rannamadalas. Paraku 55mm normaalobjega 40m kaugusel jalutavaist linnest käepealt teravamat pilti ei saanud. See on kropp suuremast kaadrist.

Teisaldasin fotod eraldi fotoploogi, et püsiks selgem temaatiline keskendatus.

Vahepeal olen avaliku plogimise katki jätnud. Oli aeg atra seada ja valida põld, mida künda.

Jäljed kultuursest loomapidamisest?

Täna kulus mul oma meelte aktiivseks tühjendamiseks kaks tundi kiires tempos kõndimist. Kaheksakilone kott õlal. Kohale jõudes tundsin, et seljakott olnuks etem, kuid polnud valida. Teekond viis Palmsest läbi Viitnale. Väike siht oli jõuda Tallinna bussile. Aga mitte see polnud peamine. Võtsin jalgsiretke ette sihiga lasta ümbritseval talveloodusel tunded ja mõtted uitama viia. Et saada selgust. Et vabaneda nädalaga painama jäänud taagast. Peripateetiline meditatsioon. Noosfäär dialoogis loodusega. Mina jälgimas, kuulamas. Avarad lumeväljad vaheldumisi segametsadega. Tuul nõrk ja soe. Nulli ümber. Käed paljad. Hõlmad valla. Ohtralt jäljeradu ületamas teed. Sahk on noorele lumekattele asfaldil aborti teinud ja silm ei erista jälgi lugeda. Kuid vallistunud lumearmid teepervel ja perveäärsed kõnelevad seda selgemat keelt. Vanemad ja tänased jäljed. Kitsed, jänesed, põdrad. Üksikud kodukoerlased ja kodukaslased. Sekka mõned linnud. Kitsi ja põtru on kõige rohkem. Hämmastavalt palju põtru. Teekonna peale paarikümne tuuris. Kitsi ei hakanud üritamagi loendada. Terve karjajagu. Oh, ja autod. Kogu aja vältel möödus neid kahekäe näppude jagu. See tähendab väga väga vähe. Needki tuhisesid rutuga sametjasse vaikusse. Erinevalt suvest, kui turismitrall on sealkandis täies hoos ja mootorite müra on osa panoraamist.

Eile kohtusin põdraperega. Hiline pärastlõuna. Vahemaa sadaviiskümmend meetrit. Kõrgustevahe kaks-kolm meetrit. Mina ülevalpool. Ideaalne positsioon. Kõrgpilvedega looritatud päike seljataga. Mõõdukas tuul risti paremalt. Muidu vaikne. Inimlõhnad ei kandu erkvel sõõrmeisse. Helidki jätavad mu reetmata, sest loomad pole ehmatunud. Ainult silmside. Valvas ema ja näljane poeg. Aastavanune või veidi vanem. Nosimas noort männikut.
Veerand tundi rahulikku vaatlemist, pildistamist. Siis läksin oma teed. Põdrad jäid. Taas tundsin pea füüsilise selgusega, kuidas poolteist kilo korralikku fotokat ja teleobjektiivi optikat istuksid sellises olukorras nii mõnusalt käes. Ja nopin häid kaadreid. Unistuses. Praegu lepin sootuks vähemaga. Poole aastajagu olen praadinud omas mahlas. Dorschleber in eigenem öl. Otsin, loen, valin ja võimalusel katsun oma käega ergonoomilise sobivuse väljaselgitamiseks erinevaid digipeegleid. Nüüd on sõelale jäänud veel Nikon ja Canon. Sel aastal see juhtub. Seon end ühega neist. Eks näis. Siis on tehnoloogiline vundament aastateks fikseeritud. Siis ei ole jupil ajal muret, et aparaat jääks võimeile alla. Või siiski. Huvi ja tahe on võimsad piiriületajad. Unistan edasi.

Jõudsin bussile minutipealt. Hea, et vahepeal tegin pool kilti sörki. Bussis oli soojalt umbne. Lõdvestav rammestus. Tallad marssimisest hellad. Villased sokid oleks teekonnal saabaste väikest loksumist jalas ära hoidnud. Lülitusin välja. Tund aega teadvusetult passiivset õndsust. Meeled vabanesid lõplikult mürast.