Täna kulus mul oma meelte aktiivseks tühjendamiseks kaks tundi kiires tempos kõndimist. Kaheksakilone kott õlal. Kohale jõudes tundsin, et seljakott olnuks etem, kuid polnud valida. Teekond viis Palmsest läbi Viitnale. Väike siht oli jõuda Tallinna bussile. Aga mitte see polnud peamine. Võtsin jalgsiretke ette sihiga lasta ümbritseval talveloodusel tunded ja mõtted uitama viia. Et saada selgust. Et vabaneda nädalaga painama jäänud taagast. Peripateetiline meditatsioon. Noosfäär dialoogis loodusega. Mina jälgimas, kuulamas. Avarad lumeväljad vaheldumisi segametsadega. Tuul nõrk ja soe. Nulli ümber. Käed paljad. Hõlmad valla. Ohtralt jäljeradu ületamas teed. Sahk on noorele lumekattele asfaldil aborti teinud ja silm ei erista jälgi lugeda. Kuid vallistunud lumearmid teepervel ja perveäärsed kõnelevad seda selgemat keelt. Vanemad ja tänased jäljed. Kitsed, jänesed, põdrad. Üksikud kodukoerlased ja kodukaslased. Sekka mõned linnud. Kitsi ja põtru on kõige rohkem. Hämmastavalt palju põtru. Teekonna peale paarikümne tuuris. Kitsi ei hakanud üritamagi loendada. Terve karjajagu. Oh, ja autod. Kogu aja vältel möödus neid kahekäe näppude jagu. See tähendab väga väga vähe. Needki tuhisesid rutuga sametjasse vaikusse. Erinevalt suvest, kui turismitrall on sealkandis täies hoos ja mootorite müra on osa panoraamist.
Eile kohtusin põdraperega. Hiline pärastlõuna. Vahemaa sadaviiskümmend meetrit. Kõrgustevahe kaks-kolm meetrit. Mina ülevalpool. Ideaalne positsioon. Kõrgpilvedega looritatud päike seljataga. Mõõdukas tuul risti paremalt. Muidu vaikne. Inimlõhnad ei kandu erkvel sõõrmeisse. Helidki jätavad mu reetmata, sest loomad pole ehmatunud. Ainult silmside. Valvas ema ja näljane poeg. Aastavanune või veidi vanem. Nosimas noort männikut.
Veerand tundi rahulikku vaatlemist, pildistamist. Siis läksin oma teed. Põdrad jäid. Taas tundsin pea füüsilise selgusega, kuidas poolteist kilo korralikku fotokat ja teleobjektiivi optikat istuksid sellises olukorras nii mõnusalt käes. Ja nopin häid kaadreid. Unistuses. Praegu lepin sootuks vähemaga. Poole aastajagu olen praadinud omas mahlas. Dorschleber in eigenem öl. Otsin, loen, valin ja võimalusel katsun oma käega ergonoomilise sobivuse väljaselgitamiseks erinevaid digipeegleid. Nüüd on sõelale jäänud veel Nikon ja Canon. Sel aastal see juhtub. Seon end ühega neist. Eks näis. Siis on tehnoloogiline vundament aastateks fikseeritud. Siis ei ole jupil ajal muret, et aparaat jääks võimeile alla. Või siiski. Huvi ja tahe on võimsad piiriületajad. Unistan edasi.
Jõudsin bussile minutipealt. Hea, et vahepeal tegin pool kilti sörki. Bussis oli soojalt umbne. Lõdvestav rammestus. Tallad marssimisest hellad. Villased sokid oleks teekonnal saabaste väikest loksumist jalas ära hoidnud. Lülitusin välja. Tund aega teadvusetult passiivset õndsust. Meeled vabanesid lõplikult mürast.
Comments